Mina võin ausalt öelda, et esindan seda naissugu, kes ootab oma printsi valgel hobusel. Ootasin teda 15 aastaselt ja tuleb tunnistada, et ka 26 aastasel. Mul on isegi kõik kriteeriumid enda jaoks välja mõeldud, et millele see tulevane hr Õige vastama peab. Pikkus, kehakaal, silmavärv, haridustase, mõttemaailm, hääletoon jne..Ühesõnaga kogu kompott. Ja sellesse raamistikku topin ma iga mehega, kellega tuttavaks saan. Mõni sobib siis välimuse järgi, mõni huvide, mõni lihtsalt hea jutu poolest, aga keegi nendest ei vasta täislahendusele ja siis nad suht ruttu ka nurka visatakse. Kui 15 aastaselt oli lootus veel väga kindel, siis mida aeg edasi, seda tuhmimaks jääb “läheneva valge hobuse koon” ja aina tihedamini avastan ennast mõttelt, et kas see oodatud valge laev on üldse nii tore ja valge kui ta alguses tundub. Miks ma seda kõike hakkasin kirjutama tuleb sellest, et hetkel olen väikse dialemma ees. Kas üritada välistele kriteeriumitele vastava tüübiga mingit suhteliini aretada või anda võimalus inimesele, kes ei raba jalust ja ei pane päevi söömata unistama, kuid on väga huvitav inimene, vestluspartner ja isiksus.
November 18, 2006
Ilus mees armukeseks, intelligentne mees abikaasaks?
Posted by maarjamulisebniisama under maarja kirjutab[8] Comments
November 16, 2006
Nii, nüüd viskas kopa küll ette ja kui see eit mind jälle küljepekist näpistab, siis ma lihtsalt löön teda jalaga. Nimelt jälle kolleegi-bitchimine täna teemaks, aga veidi teise nurga alt.
Andke andeks, aga mulle meeldib see keha, mis mul on. Isegi peale kõike seda ülikooliaegset retsimist, sünnitamist ja muud kuritarvitamist. Minu oma. Kõik, mis ma läbi olen elanud on siin sees olemas ja ma ei saa talle mitte midagi pahaks panna, isegi kui ta alati ei käitu nii, nagu ma tahaks. Ma olen omast arust ka ühiskondlike normide ja üldjoontega arvestades normaalne – enam vähem 65 kilo, täpselt parajalt prullakas preili oma parimates aastates. Üritan asja ka normi piires hoida, sest et täpselt nii on niigi hea. Loomulikult võiksin ennast piinutada söögiga ja rohkem trennis käia (ma käin nüüd isegi korralikult 2-3 korda nädalas ujumas…), aga see ei ole lihtsalt minu rida. Aeg on niigi väärtuslik praegu ja mul lihtsalt pole seda selleks hetkel raisata, palju paremaid asjugi teha. Kunagi (loodetavasti) lähitulevikus, kui olen näiteks vabakutseline ja saan oma aega natuke paremini jagada, siis võtan kätte ja hoolitsen oma füüsilise vormi eest natuke rohkem, nii hobikorras ;)
Sõbranna siin tööl nii ei arva. Tänased näited (pidagem silmas, et vaid TÄNASED): Tulin oma uue ilusa kampsikuga tööle, ise hullult rahul ja teised kohe ka komplimente tegema. Tädi ise ka kiitis, aga siis hakkas serva allapoole tõmbama. Ma tegin nalja, et noh, ära nüüd kohe siis ära venita. Tema vastu, et ma lihtsalt tõmban natuke allapoole, “to cover up all this…” (torkides sõrmega minu kõhtu – seda mõnusat väikest pehmet kohakest, kus mu poeg armastab kõhupuuksusid teha ja mu mees oma pead panna)… :O Ei, ei olnud tegemist nabapluusiga ja tegemist oli mul ka “skinny day’ga”, kus üldse seal miskit otseselt ei punnitanud… Part two – õhtueel tuleb juba kaugelt ja hoiatab mind, et kuule, ma räägin sulle midagi, mis sind kindlasti vihale ajab. Ok, mõtlen ma – hunnik asjalikku, mis veel täna kiiruga vaja ära teha? Eiiiii, tirib oma valge kitli hõlmad laiali, näitab oma lopendavaid pükse ja seletab, et kuna ta niiiiiii palju viimasel ajal alla võtnud, siis peale teksade pole tal enam pükse mis korralikult mahuks… Sae pekki.
Igal juhul panin sisse tellimuse raamatule “The Good Body”, autor Eve Ensler, kurikuulsate “Vagiina Monoloogide” tädi (http://thegoodbody.com/). Loen läbi ja annan siis talle ka. Et lõppeks see trall, oma komplekside väljaelamine teiste õnnelike inimeste kallal.
November 14, 2006
Ai raisk, üks asi on siin mis mulle jubedalt meeldib – PBS. Kõigile kättesaadav telekanal (s.t. paketis “basic cable”, kõige minimaalsem teleühendus, nagu mul siin kodus), kus ei pommitata reklaamidega ja mida vaadates ei ole sellist tunnet, mis tavaliselt teleka ees. Ok, et said natuke oma pead puhata ja lihtsalt mingi hetke panna kõrvale sellised tüütud asjad nagu mõtted, aga pärast on kahju et see on järjekordselt üks õhtu su elust, mis on täiesti maha visatud ja mida ei saa kunagi tagasi. Ahastust, ühesõnaga, ei tule peale kui telepurgi kinni klõpsad.
Täna õhtul näiteks, just praegu käib saade sellest, kuidas võeti 3 toredat noort inimest, kes on just ülikooli lõpetanud, anti neile RV ja saadeti ilmapeale sõitma kaamera ja crew’ga (http://www.roadtripnation.com/). Enne lasti neil teha nimekiri inimestest, keda nad eeskujulikeks peavad, tegijatest, ühesõnaga – absoluutselt ükskõik kes – ja siis nad sõidavad ringi ja teevad nendega intervjuusid, et uurida välja kuidas nad oma eluga pihta hakkasid ja jõudsid sinna, kus nad on. Eelmine vestlus oli just neil ühe härraga, kelle nimi on Kalle Lasn. Vaatasin ja mõtlesin, et tohohh, kuidagi koduselt kõlav nimi ja siis ta ütleski, et sündis Eestis. Ma polnud enne temast kuulnud, aga siin on paar linki tema kohta:
http://www.activistcash.com/biography.cfm?bid=3438
http://www.time.com/time/europe/specials/ff/trip1/ptw/3.html
Võibolla suht DUH hetk, kus kõik teavad juba selle inimese kohta midagi, aga lihtsalt minu jaoks oli see tore avastus. Ja see on ka huvitav, et googlis on temast meeletult palju võimalik leida, aga mitte eesti meedia väljaannetest – esimene eestikeelne jutt tema kohta on google otsingu 8ndal leheküljel ja seegi SL’is (no offence…). Ma arvasin, et enam vähem kõik eesti verd tegijad on ilusti kodumaises meedias ka kajastust leidnud, aga näe, ilmselt mitte…
Miks ma sellest kirjutan, on see, et ta hakkas just rääkima juttu, mida hetk tagasi suitsupausil ise mõtlesin. A noh, kuna härral on rohkem aastaid ja pikemalt aega olnud sääraste asjade mõlgutamise peale, siis tuli see jutt tema suust palju ladusamalt. Rääkis ta nimelt sellest, kuidas meie põlvkond tema enda omast erineb. Seda saasta ja müra mis meid ümbritseb on tohutult – tema mõtleb nimelt turundust ja reklaami, mille olemasoluga me oleme juba nii harjunud, aga mille mõjude peale me liiga tihti enam ei mõtle. Aga mis on meie keskkonda muutnud nii rõvedalt mina-keskseks. Ajess – just leidsin selle jutu väljakirjutatuna üles ka, mis ta seal saates ajas http://www.roadtripnation.com/interviews/show/449 :
“I find that your generation is way more scared [than his generation was], way more cynical, and many of you haven’t spent enough time in the physical environment, which I think is critical if you want to be a whole human being.”
“You’ve grown up in a mental environment that throws 3,000 marketing messages into your brain every single day. You’ve been indoctrinated into thinking that consumption can solve your problems. . . . I think the truly free people, the people who are really changing the world and shifting paradigms and becoming empowered cultural creatives are the people who are not “me” driven. . . . They have this Buddhist insight that the world is all interconnected and you’re just one tiny little thing.”
“The spiritual insight is what I think your generation, or a lot of you, lacks. . . . You need some spiritual breakthroughs to come through the other side and really be whole. I think that’s your biggest challenge.”
Mõnus oli seda kuulata, pärast mu viimase aja linnafrustratsiooni ja tunnet, et tahaks kuskile Kanada metsadesse põgeneda, kus lähim naaber on vähemalt 100 km kaugusel. Et ma polegi hulluks minemas ja see “overwhelmed” tunne on normaalne, lihtsalt keskkonnast ja ajastust sõltuv :)
Ja lõpetuseks veel selline jutuklipp, mis oli ka väga rahustav, lugeda tuleb mahedat vanapapi häält ette kujutades:
“Don’t try to do it all in the first five years when you graduate. . . . You biggest opportunities will come when you’re in your forties and your fifties, so prepare your mind, prepare your body, prepare your experience. . . . Nurture yourself.” In more concrete terms, Kalle says, “One of the most important things that I think you have to do is . . . extract yourself from the culture that you’ve grown up in. There aren’t that many ways to do that, so I would recommend doing what I did when I was your age—just take three years, whatever it costs you, and just leave. Don’t take the well-trodden path. Be open to any opportunities. . . .”
November 13, 2006
Aga mina elasin viimased 4 päeva päris-elu. Nimelt lahkus net mu arvutist neljapäeval ja ei suvatsenud isegi pärast pikki tüütuid ponnistusi mulle halastada. Ja kuna vanemad läksid Las Vegasesse, siis ei saanud tööle ka ja nii mul siis oligi juhe täiesti väljas. Ok, nii neljapäeval ja reedel tegelt käisin Pauliga tööl korraks, aga see ei loe – need olid aint tööalased quickie meilid, mis tuli jooksupealt lihtsalt ühe käega valmis toksida, samas teise käega viskleval poisiraisal kratist kinni hoides :)
Aga ekraani asemel vaatasin siis hoopis hulka huvitavamaid asju linnas. Käisime linnas tuhat (mkay, võibolla siiski natsa vähem…) uut kohta läbi, saime inimestega tuttavaks ja olime muidu mõnusad. Veetsin lapsega “kvaliteet aega”, mis oli väga vajalik, nii mulle kui talle. Sain laupäeval linnas baarituuril ka käia, seekord uusi kohti ei avastanud, aga selle eest oli hea tunne käia juba vanad lemmikud ära proovitud lokaalid läbi ja leida, et need ikka on sama head ja ei tundu olevat kadumisohus. Linnas, kus ainult 10% värskelt asutatud restoranidest-baaridest jätkusuutlikust üles näitavad on see juba päris hea märk. Ma ei mäleta täpselt, mis aja peale see statistiline number oli arvestatud (et siis kas aasta või rohkem), aga igal juhul jäi see hästi meelde.
Täna siis selgus, et nagu ma kahtlustasin, oli probleem väga debiises pisiasjas – lihtsalt vale juhe vales kohas… Aga ilmselt oli tegemist “divine intervention’iga”, sest et tunnen ennast väljapuhanuna ja täies valmisolekus uueks nädalaks, kus (liiga) suur osa mu ajast saab mööduma plinkiva kursori seltsis. :)
November 9, 2006
Ma ei usu, et olen ainuke, kes vahel avastab, et krt, tänane soeng ei lähe mitte. Pesed ja föönitad ja kammid ja teed muud sada imetrikki ja ikka ei hoia ja siis hakkad neid kogu aeg käppima ja siluma ja nö soengusse seadma ja asi ei lähe paremaks. Ennemini ikka palju hullemaks. Ja mis on tulemus, tuju paha, meel must ja tigedus hinges. Seda tunnet on arvatavasti kogenud enamik naisi ja posu mehi kaasaarvatud. Ja siis mõni hommik, peale tohutut pidu ja läbustamist ja öist dussi ja paaritunnist magamist on soeng selline nagu oleks tulnud salongist. Kus on see õiglus! Muidugi on hea, kui voodis sinu kõrval magav mees/naine kohe shokki ei saa ja vaatab, et näed, seekord ei joonudki eile teda iluskas, ta ongi päris okei :) Siis hingad küll kergendatult, aga järgmisel hommikul tööle minnes ja jällekord avastades ennast iga paari minuti tagant soengut säätimas ja kirumas, siis sellest eelmise hommiku helets momendist ei ole ikka midagi kasu…
Miks ma sellest kirjutan? Asi sai alguse sellest, et ostsin endale eelmine nädal juuksesirgendaja ja peale paarikymneminutilist silumisprotsessi olin nagu uus inimene ja kus tuli komplimente, anna olla:))) See näitab, kui olulist rolli mängivad juuksed ja soeng naiste välimuse juures..Et kui juuksed loppis, siis kogu välimus on kuidagi niru ja kui tuled otse juuksurist, siis on kohe kogu kompott tunduvalt atraktiivsem.
Ja täna on siis see päev, kus juuksed nagu üldse ei hoia, pane nad kinni või lase voolata seljale või mis muud sada imetrikki sa ka ära ei tee, ikka on niru tunne :S Loodame, et home on parem!!!
November 8, 2006
Tiia mainis siin mõni aeg tagasi, et Erik võiks kirjutada, miks siis tema arvates on Eesti rohkem Venemaa kui Rootsi moodi. Tean, et Eriku üheks põhiargemendiks oli/on Eesti köök. Mõned nädalad tagasi avati Stockholmi kesklinnas pood “Eesti delikatessid”:) Käisime nädalavahetusel vaatamas, mis need delikatessid siis on, mida pakutakse. No tavalised Eesti tooted- kohupiim, verivorst, hapukapsas. Pool poodi oli täis Salvesti erinevaid purgitoite, suur külmik täis pelmeene, külmutatud kiievi kotlette, keefir jne. Kui selle poe valikut vaadata, siis tekib tõsiselt mulje, et Eesti “delikatessid” ongi peamiselt meie idanaabri mõjutustega. Antud poest kirjutas ka Rootsi suurim päevaleht, kus samuti raiuti nagu tavaliselt, et Eesti köök ikka rohkem Vene oma. Siit siis küsimus, et mis Eesti köök teie arvates on? Kama? No ma ei suutnud peale viimase eriti midagi välja mõelda, mis tõeliselt Eesti oma oleks. Jah, leib ju muidugi.
Eestlaste temperament küll minu arvates pigem rootslaste kui venelaste moodi. Viimased ju siiagi trüginud ning ega ei teki küll mingit melanhoolset tunnet kui kuskil bussis üle teiste kuulen taaskord:”Kak dela?” Ja samuti nagu Eestis, räägivad nad ikka oma emakeeles. Alati peavad nemad esimesena bussi-rongi jõudma, kui kuskil ale, siis nemad ikka esirinnas. Eestlased ju niimoodi ei tee, vähemalt üldjuhul mitte.
Eelmisel aastal oli Rootsi meedias suureks diskussiooni teemaks “apaatsed põgenike lapsed”. Nimelt, sai ilmselt keegi Misha aru, et ilma haige lapseta neil Rootsi immigreeruda ei lasta ja mõne aja pärast oli Rootsis tuhandeid lapsi, kes siis järsku täiesti apaatsed. Vanemate jutul muutusid nad selliseks pärast seda, kui olid kuulnud, et peavad tagasi oma kodumaale pöörduma. Enamus pered, kel siis laps järsku apaatseks muutus, olid pärit Venemaalt. Pärast seda kui Rootsis otsustati, et kõik need pered võivad siia jääda, olid lapsed järsku terved ning sellel aastal ei ole Rootsis olnud ühtegi sellist case`i. Uskumatu, et rootslased venelaste niffamise oskusest aru ei saanud. Kas eestlased teevad niimoodi? Ei usu.
Niiet pärast seda väga kurja kirja võin kokkuvõttes öelda, et minu arvates oleme me pigem siiski põhjamaalsed, kes võibolla pisut idamentaliteedist mõjutatud, aga seda siis ainult toidu osas.
November 7, 2006
Hakkasin Tiia su postitusele kommentaari kirjutama aga jutt tuli liiga pikk ja kategoriseerus juba erladi postina.
Mul hetkel pooleli muu hulgas David Mitchell “Pilveatlas”. Raamat on Bookeri kandidaat, kuigi ma ei tea miks. Ju siis 2005 aastal ei ilmunud midagi väga head. Võibolla saan valgustuse osalikseks alles raamatu lõpus. Mul on alati millegipärast vähemalt 3 raamatut pooleli, loen siis vastavalt tujule. Lemmiklugelateks on ikka köök, magamistuba ja wc. Mulle meeldib lugemas käia ka raamatupoodides. Näiteks Kristiine keskuse Apollos on mul hetkel pooleli “Kuidas ma rikkaks sain” by Donald Trump, Viru keskuse RR-is aga “Uuusaja kultuurilugu”. Väga hea lugemine (Donald siis ikka:))Tore on käia ka vanade raamatute poes ja uurida näiteks vanu kaarte või sirvida nahkköittes ilukirjandust esimese vabariigi ajast. Kunagi Rüütlis ringles ja tekitas furoori mingi 20ndatel välja antud pere-elu käsiraamat, kas oli nii Merit?
November 6, 2006
Mul on hunnik peresid igal pool üle maakera laiali. Üks neis on siin laboris. See kuulub loomulikult sellise pere hulka, keda ise valida ei saa. Aga pereks on nad saanud sellegipoolest. Täna on selline päev, kus mul neist on tõsiselt siiber – õnneks on mul ka täiesti olemas KONTOR, kuhu võin pageda et tööd teha.
Kunagi põgenesin sealt ise ära, sest et tööd nii väga palju polnud ja teatavasti ma pole eriti selline tüüp, kes saaks rahulikult omaette nelja seina vahel terve päeva produktiivne olla. Nüüd on asju rohkem, projekte juurde tulnud, jne. Ja leidsingi ennast mingi hetk ajahädas – mitte selle pärast, et siis ületamatult suur töömaht oleks, vaid lihtsalt selle pärast, et suur osa mu tööpäevast läheb lihtsalt kuulamise ja noogutamise peale. Sest et prouadel jutt jookseb ja mina, viisakas inimene, ka ju vahele segama ei hakka. Krt, ilmselt oleks pidanud ikkagi psühholoogiaga tegelema hakkama – ma pakun, et see on umbes 95% vait istumine ja kuulamine, pluss 5% huvitavate ja samas vägagi enesestmõistetavate teadmiste välja paiskamine. Muidugi selle vait istumise ajal tuleb analüüsida ja muidu asjalikke asju tuletada, aga kuna rahvas ikka jahvatab iga krdi juttu selliseks detailipuruks, siis on kindlasti aega seal vahel ka selle lillelise mantli peale mõelda, mida osta tahaks ja kaaluda, et kas ikka on mõtet ja millised saapad sinna juurde sobiksid…
Samas mulle väga meeldib kuulata, palju rohkem kui ise rääkida. Mõneti huvitavam, sest et ennast on lihtsalt mõneti raskem üllatada. Aga lihtsalt, probleem praegu sellest, et kuna me siin juba päris tükk aega koos ja mõnel proual pidurid täiesti puuduvad, siis on jutt niiiiii isiklikuks läinud. Ma tean millal ta oma mehega seksib, kuidas läks iga voor ta tütre epeevõistlusest, kuidas raugast ämm tänupühade ajal kogemata potist mööda sittus, invaliidist meheõde keset õhtusöögilauda ropsis (palun) ja ka nii mõndagi kirevat seika möödunust… Ei aita see, et ma lõustasid teen, nägu käte taha peidan või lihtsalt ütlen, et “kuule, kamoon…”. Teine kolleeg on suhtetsüklis – nagu pime eesel paneb mööda ringi, kus ühes kohas saab rõvedalt haiget, aga kohe järgmisel sammul saab jälle porgandit. Nii et tasub ära see tiirutamine, või mis? Same shit, different day… Aga tahest tahtmata olen sellesse nii sisse elanud, et täna ma olen näiteks terve päev lihtsalt sitaks tige olnud selle pärast, et jälle porganditeema. Õnneks on kaks asiaati ka, kes pakuvad oma vaikse olemisega mõnusat vastukaalu ida-Euroopa mölamaffiale.
Täiesti mõttetu eneseraiskamine – läksin kontorisse tagasi. Kuni jututuju jälle tagasi tuleb :)
November 4, 2006
Viimasel ajal on lugemine nagu armukese pidamine – tuleb varastada aega päriselust ja seda teha väga valitud kohtades. Muidu satub keegi peale ja segab kõik ära. Aga ilma ei saa ka. Mul on oma hetke väljavalitutega kindel kohting igal teisipäeval. Siis sõidan metrooga teisele poole linna töö asjus ja on piisavalt aega, et kohe vat et 40lk korraga lugeda! Mmmmm, seksikas.
Viimati sattus kätte kolleegi laenatud “Apelsinitüdruk”, autoriks Jostein Gaarder. Aga sellega oli nii, et avalikus kohas ma siiski lugeda ei soovitaks, eriti kui veevärk on kerge vallanduma. Nii mõneski kohas pidin lihtsalt raamatu kinni panema ja ennast koguma, et päris mitte kuskil võõraste inimeste seas tükkideks pudeneda. Väga armas väike raamat. Isateema, armastus, surm ja sündimine. Soovitan küll.
Praegu otsin majapeal taga ühte raamatud, mis Piäär mulle saatis - kogumik sellest, mis erinevad filosoofid ja muud mõttetegelased on arvanud olevikust ja selles elamisest. See tuleks mulle hetkel väga kasuks, kuna peal on selline kehast väljas elamise olek. Olen küll füüsiliselt siin, aga mõtetes elan juba poole aasta-aasta kaugusel. Hetke nautimist tuleb paraku suht harva ette.
Siis on veel pooleli kaks Prix Goncourt raamatut – üks sellest aastast, mis tõenäoliselt pole veel eesti keelde tõlgitud prantsuse keelest (ja mina ka seda ette ei võtaks…). Teine varasemast ajast, Simone de Beauvoir ”Les Mandarins” (ehk “Mandariinid”, mhmh, palun palun). See on veel liiga alguses, et julgeks kommenteerima hakata. Ei tea, kas ta eesti keeles on olemas?
Üks veel, mis ma tean on kindlasti eesti keeles olemas ja sai mõni aeg tagasi loetud - Martin Page “Kuidas ma rumalaks hakkasin”. Antud autori esikteos ja seda arvestades väga korralik saavutus. Kohati natuke liiga veiderdav, aga üldiselt mõte hea ja suurem osa teostusest kah. Tahtsin seda tõlkida ja hakkasin isegi pihta, aga kui kirjastusse saatsin, siis selgus kurb tõsiasi, et ma ei olnud piisavalt researchi teinud ja see töö on juba tehtud :( Igal juhul on tegemist ühe andeka inimesega, kellel suhtlemine eriti ei suju ja ühiskonnas ta hakama ei saa. Otsustab, et tema vaevades on süüdi intelligentsus ja otsustab rumalaks hakata. See jällegi pole nii lihtne ja see, kuidas ta selle lõpuks saavutab on üks mõnus lahendus küll :) Läks mulle väga korda isiklikul tasandil… Aga nohh, vaadake ise!
November 1, 2006
Meil valitseb väljas totaalne kaos. Juba mitu tundi on lund sadanud, niiet nüüd siis talv kätte jõudnud. Emma otsis juba kelgu välja:)
