…mis mulle siin linnas meeldib on kokkupuuted tänaval, täiesti suvaliste inimestega. Kindel pauk on see, et kui tuju sitt, siis parim ravim on üks jalutuskäik linnapeal. Ma ei oska kivinägu teha ka, nii et sihverplaat on nagu emotsionaalne baromeeter. Sellest tulenevalt on näiteks iiri päritolu suur, äratätoveeritud kiilas ehitajaonu rõkkanud järgi, et kle neiu – reede on, näita nüüd naerunägu ka. Selliseid kommentaare on hulgaliselt tulnud, millegi pärast ei sallita siin tõsise näoga ringi käimist… Või siis ehk on rahvas lihtsalt heatahtlik, ise heas tujus ja mingi missioonitundega, et seda tuleb tingimata levitada. Ma ei kujuta küll hästi ette, et ma ise sellise trikiga hakkama saaks, aga kes teab? Äkki ükspäev kõnnib keegi nii kehva näoga vastu, et lihtsalt tekib vastupandamatu isu öelda talle midagi a la “noooh, kus need naerupoisid siis on?”.

Täna lõunale järele minnes olid mustad mõtted peas. Teekond läheb ühest kodutute varjupaigast mööda. Tagasiteel tööle kott mõnusa sooja supiga käes, kuulsin järsku madalat häälepõrinat, mis küsis mult, et kas nüüd on parem olla :) Üks suur kodutu neegrionu tundis muret minu meeleseisundi pärast… ma ei osanud midagi selle peale vastata kohe, ainult noogutasin rõõmsalt vastu. Tõsiselt armas, selle järel ei suuda küll enam mossitada.