Käes on hetk, kus kõik sassis asjad on korda tehtud-läinud ja ma arvan, et aitab sellest aastast nüüd küll. Ruttu-ruttu viskame shampuselt korgi maha. Enne kui midagi sel aastal veel perse jõuab minna :) Isegi jõulukingitused on arusaamatul kombel olemas, ei mingit higistamist teemal “ai raisk maitea kas see jõuab veel kaheksa tunni jooksul kohale”.
Eile käisime Pauliga
Macy’s jõuluvana vaatamas. Nagu “Miracle on 34th Street” filmis, pikkade traditsioonidega jõuluvana juures käimise kohas. Ainult et neid ei olnud mitte ainult üks, kelle juurde üks suur saba. Saba oli küll ja suurem osa sellest läks läbi “Santaland” nimega kohast, mis oli päris tore, täis jõulustaffi laste lõbustamiseks ja ootamine ei olnud sugugi ebameeldiv. Kui lõpuks sinna jõudsime, kus vana näha sai, tuli välja, et seal on labürindi taoline toakeste süsteem, kus osavalt olid ära peidetud terve hunnik vanakesi, et ootavad lapsed teisi ei näeks. Korraks tuli eiteakust selline bordellis viibimise tunne peale :D Paul on ikka mõistlik mees, ei hakka mingi veidralt riietatud võõra sülle ronima. Sai ära
öeldud oma soovi (“Chick please”) ja tegime minekut. Oli küll sügavalt nördinud, et kohe kätte ei saanud, aga siis pärast pikka seletust, sai aru et päris jõuludel saab ikka küll. Chick on nimelt tegelane filmist “Cars” - üks roheline ralliauto, kellest ta juba vähemalt pool aastat sonib. Ostsin talle juba suvel terve komplekti neid tegelasi, lahedad väiksed mudelautod. Nende jaoks on ka spets karp, kus on iga tegelase jaoks eri lahter. Ma ei ole enam väga kindel, kumma jaoks need rohkem on, sest et mulle meeldivad need ka! Natuke haige, jahh, ma saan aru ise ka. Aga mulle meeldivad mänguasjad – raseduse ajal olin eriti õnnelik selle üle, et saab mänguasjade poes käima hakata. Mitte et keegi seda oleks enne keelanud, aga noh, see oleks juba päris imelik olnud. 
Kindlasti on mõnel heal psühholoogil sellele seletus välja mõeldud… Võibolla selle pärast, et kunagi töötasin mänguasjade osakonnas ja sealt jäi palju positiivseid elamusi? Nüüd sügise jooksul olen talle neid eriteenete eest ka vahel välja jaganud, et oleks selline kogumise teema natuke. Eriteenete hulka lähevad siis sellised saavutused nagu potil käimise äraõppimine ja arsti juures mitte röökimine :) Selle aasta jooksul on titest saanud praktiliselt täiesti isemajandav isik, tõsiselt vaimustav värk!
Korra põikasin töölt ka täna läbi, et jõulukomme kolleegidele jagada. Plaanis see polnud, aga kui nad unarusse oleksin jätnud, siis poleks ka hea tunne olnud. Meeldiva üllatusena leidsin oma laualt paki – üks patsient saatis kingituse (väga ilus hõbedast paberinuga) ja kaardi, kus seisis kirjas et ta oli minu nimel teinud annetuse päris huvitavale organisatsioonile: www.robinhood.org. Tõsiselt armas.
Kahju ainult, et lumest haisugi pole… Aga vähemalt siis blogipeatsisse natuke seda värki.
Soovin teile kõigile väga mõnusat ja rahulikku jõuluaega ja kõva korgipaugutamist!!! Emban ja musitan!
Detsember 27, 2006 at 11:12 e.l.
Selleks korraks on siis jälle tohutud söögipühad läbi:) Iga aasta mõtlen, et seekord küll nii palju ei söö, aga ikkagi on märkamatult paar kilo kolme päevaga juurde tulnud. See aasta jäi vähemalt natuke erilisemalt meelde, nimelt lõpetasin jõulupühad stripibaaris:)Ma ponud kunagi enne käinud ja päris huvitav oli. Inna Uit oli üks põhitegijaid. Ja tänapäeval stripparid võtavad ikka kohe kõik seljast ära..uskumatu..Nüüd tuleb need paar päeva tööl vastu pidada ja siis suurem joomapidu läbida ja ongi uus aasta käes. Siis saab igasuguseid lubadusi anda ja neid mitte kunagi täita:)Ma siin tegin jub aendale paar lubadust: 1) jätan suitsetamise maha..või vähemalt üritan… 2) loen läbi doktor zhivago 3) võtan maha 3 kilo jne…
ja andes ülevaate olukorrast ilus mees armukeseks, tark mees abikaasaks, siis love is in the air:))))pole kunagi nii õnnelik olnud:)
kalli-kalli
Detsember 27, 2006 at 8:21 p.l.
Ah et sellised uued peretraditsioonid teil – paris huvitav… :) Me stripibaaris ei kainud, kyll aga laekus tana mulle paris porno kingitus. Kallis kolleeg kinkis mulle, eee… kuidas oelda… sargi? Kui kunagi olete nainud seda Seinfeldi osa, kus teemaks on “puffy shirt”, siis kujutage ette midagi sellist, ainult et beezhist pitsist… jaa jahh… Kunagi Halloweeniks kulub marjaks ara, kui ma juhuslikult tahaks ennast naiteks renessansi aegseks hooraks riietuda :D
Uue aasta lubadusi ma igaks juhuks ei tee, voi siiski – akki peaks tegema lubadusi, mis oleks vastupidised soovidele. Kuna traditsiooniks on mul ka kujunenud nende murdmine. Nii et siis mina lubaks, et ma suitsetan nii palju kui kopsud kannatavad, jatkan piki seda mottetut rada mille peal praegu olen jaa… yritan hasti halb ema olla :D