Eile läks nii, et puutusin kokku kohe kahe eriti meeldejääva värdjaga.
Esimene oli postimajas, selle akna taga, kust pakke kätte saab. Kutsume teda paki-naziks. Paki-nazi oli inetu, õline, valget verd paks noormees. Tal oli prillidega vinniline lõust ja patsi plätserdatud krussis juuksenärakad. Saba oli pikk ja ooteruum palav, selg leemendas ja minestuseelne tunne oli. Kui jõudis järg minu ees seisva daami ja ta kahe tütreni, kraamis tädi kotist välja terve hunniku dokumente – pakk oli saadetud lapsele, kellel id puudus ja ilma pakki kätte ei saa. Oli sünnitunnistus, ema id ja terve hunnik muud pahna. Hispaania keeles, sest et daam oli ilmselt Dominikaani Vabariigist. Paki-nazi luges korralikult läbi kõik paberid, aga ma olen kindel, et peale “burrito” ei ole selle mehe sõnavaras küll ühtegi teist hispaaniakeelset sõna. Tähtsa näoga pabereid kokku tagasi lapates teatas, et pakki kätte ei saa, kuna paberitel pole notari templit. Sünnitunnistus oli originaalkoopia, muideks. Järgnes pikk arutelu, mille käigus selgus, et lapsel mitte ühte dokumenti pole. Mille peale paki-nazi hoopis tähtsaks hakkas ja pinnis vaest naist, et kuidas ta siis lapse üldse siia maale sisse sokutas. Naine vastas, et ta ei tea… Pärast korralikku ootamisaega ja alandamist, saadeti värisevate kätega naine oma tütardega minema. Ja kuna ma seal sel teemal plõksima hakkasin, siis ei saanud minagi oma pakki kätte – sedelil oli mingi kuupäeva kamm. Värdjas. Kõige selle juures tegi härdaks selle naise suhtumine, mis peegeldas selle rahvuse erakordselt positiivset ellusuhtumist – ta suutis veel selle peale meeldiv olla ka.
Teine värdjas oli väga kena noormees. Kutsume teda jobuks. Läksime õhtul sõpradega välja ja jobu oli üks nende tuttavatest, kes kaasa tuli. Jobu oli tõsiselt meeldiv noorhärra, kellel jutt jooksis hästi ja huumorisoon oli ka täiesti olemas. Ma meeldisin jobule, nii et ta hakkas seda igatpidi välja näitama. Ma näitasin omakorda välja, et mul on mees, keda ma väga väga armastan. Tuli välja, et temalgi neiu kodus ootab. Aga jobule meeldib neiu koer tegelt rohkem, kui neiu ise - mobiilil oli tal krantsist isegi pilt taustaks. Mhmh… Jobu kulutas tohutult energiat eile õhtul eimillegi peale. Kui ma talle juba 500ndat korda oma meest meelde tuletasin, siis hakkas asi juba tüütuks minema. Krt, mine koju oma naise juurde ja kuluta see energia tema peale. Värdjas. Aga positiivne külg on siin jällegi see, et õhtu oli muidu väga tore :)
Detsember 3, 2006 at 1:30 p.l.
Praegu enne jõule on postkontorid nagunii ühed piinakambrid, kus (vähemalt siinkandis) võid isegi tund aega järjekorras seista, et mõne pakinatsi jutule saada… Kahju sellest naisest.
Detsember 3, 2006 at 11:44 p.l.
Heh, lehte avades nägin kohe su pealkirja ja mõtlesin, et mis nüüd siis? Oleme värdjad?:))
Aga sellest naisest tõesti kahju. Sellisel teenindaval personalil puudub tihti empaatia võime, mõnikord võiks ju siiski oma reeglitest mööda vaadata.
Aga no see jobu oli tõesti jobu:) Väga lahe lugu:)
Detsember 4, 2006 at 11:28 p.l.
postkontorid on tõepoolest koledad asutus…
dokumentidest:
EV algab dok. kohustus 15-st eluaastast – alla selle ei peagi lapsel olema ühtegi dokumenti peale sünnitunnistuse… ka vanemate passi ei pea laps sissekirjutatud olema…
kui lapsele vabatahtlikult dok tehtud ei ole, siis selleks, et saada sidest kätte lapse nimele saadetud pakk, peab vanem või seaduslik kostja tõendama, et ta on lapse vanem või seaduslik kostja…
ja seda saabki teha just nimelt sünnitunnistuse abil…
arusaamatuks jäi mõiste originaalkoopia… tõendamiseks sobib vaid dokumendi originaal, erandjuhtudel notariaalselt tõendatud koopia või originaaldokumendi väljastaja või notari poolt kinnitatud ärakiri…
võõrriigist tulev laps (kui lapsel endal dokumenti ei ole), on kindlasti kantud vähemalt ühe vanema passi, alates 7 eluaastast koos fotoga… siis piisab paki saamiseks selle vanema dokumendi esitamisest, kelle passi laps kantud on…
kui last naise passis ei olnud, siis ehk oli isa passis…
ma ei väida absoluutselt, et pakinatz on kena inimene, kuid nii kurb kui see ka ei ole, on kõik postiasutuse toimingud reguleeritud seadusega ja sellest tulenevate haldusaktidega… nende rikkumine on karistatav ja seda väga karmilt…
Detsember 5, 2006 at 5:11 e.l.
Ma ei tea, kuidas siinkandis nende dokumendiseadustega on, aga kindlasti oli tegemist ikka päris lapsega. Ja sünnitunistus oli ikka originaal – inglise keel segab (original copy oleks siis…) :) Üllatav oli seda kõrvalt vaadata ka selle pärast, et olen sealt samast august pisikese südamliku vestluse tagajärjel saanud kätte paki, millel ei olnud üldse minu nime pealgi. Ja juhilubadel oli ka teine aadress… Lihtsalt häda oli käes ja isik teisel pool letti suutis inimlik olla, sest et on küll seadused ja mõeldud on nad loomulikult heaks, aga olen Häliga täiesti nõus, et vahest tuleb natuke paindlik ikka ka olla.
Paki mitte kätteandmine polekski nii paha olnud, kui ta sinna kõrvale poleks seda vaest naist peedistanud maaletuleku, jms teemal. No ilmselgelt oli tegemist illegaaliga, aga nemad on ka ikkagi inimesed (ilma kelleta tegelikult see linn ilmselt seisma jääks) ja üldsegi mitte kõige paremas elu olukorras. Kuskilt lõunapoolsest peldikust ennast NY vedanud paremat elu jahtides, mis osaliselt muidugi õnnestub, aga seda siis selle hinnaga, et oled automaatselt oma uue keskkonna seadustega pahuksis. Menace, n.ö. See ei saa hea tunne olla. Ja nad taluvad palju ebaõiglust lihtsalt selle pärast, et nad kardavad tagasi saatmist. Ja kõik teavad seda, selle pärast tunduski eriti võigas see, kuidas see töll lihtsalt inimese olukorda sedasi talle nina alla hõõrus… – how did you get her in the country without documents, how? jne jne… See ei olnud üldse vajalik.
Ja kõige rõvedam tunne võib olla abitus olukorras viibimine oma laste silme ees… Õnneks pole seda veel ette tulnud.
Detsember 5, 2006 at 7:10 e.l.
Rääkides värdjatest, siis ma vihastasin ennast sinilillaks eile toidupoe kassa järjekorras. Tulin töölt, väsinud. ilm oli kaselline, et koera ka välja ei saada. Seega eelmäng oli korralik! Valin siis kõige lühema järjekorra, minu ees seisi täpselt üks inimene ja arvake ära, kaua ma seal järjekorras seisin???ahh ahh..20 minutit!!!!!!sest kassapidaja oli flegma kuubis, ta lihtsalt tegi kõike nii aeglaselt, et enam aeglasemalt ei saa teha, ta otsis ribakoode, sii sproovis kymme korda ja siis kui ikka ei õnestunud, lõi käsitsi sisse, aga oi oi kui aeglaselt…ühesõnaga kui ma sealt lõpuks tulema sain,siis te võite ette kujutada minu nägu..ja tuju…Ühesõnaga, ma saan aru, et ta on nö “vorstimüüja” ja ei pea oleme eriti intelligentne, aga krt, vahel võiks natuke kiiremini ennast liigutada, sest ise nad kiruvad kogu aeg, et nendega pahandatakse jne…persse, ma ütlen…
Detsember 6, 2006 at 3:57 p.l.
Hahaa, see söögipoe värk on tuttav ja arvestan sellega juba ette. Mul on see kindel laks, et alla veerandtunni kassa juures ei veeda. Pidurdavad faktorid:
- hordide viisi juudivanureid, kes loevad kõik siis kopikaid või riigi toidutalonge ja võtavad vahest tsekki ikka päris korralikult läbi enne lahkumist
- teenindav personaal Dominikaani Vabariigis, kus manana on väga teema ja kiiresti liigutamine on ilmselt võõras nähtus (v.a. muusika rütmis)
Seda kõik teha röökiv titt kärus on eriti vahva. Kuna kassade kõrvale topitakse ju komme, jms. Terve see aeg on siis sisustatud sellega, et Paul tirib erinevaid kommipakke välja, ma ütlen et need on eriti pahad ja ta paneb tagasi, et mõne teisega õnne proovida. Kuni juhe kokku jookseb :D