Marylandist

Läinud nädalavahetusel käisime Pauliga mu vanadel sõpradel Marylandis külas.   Veider on tagasi minna kohta, kus 7 aastat elasid ja millega praegu nii vähe sidemeid on.  Ainult mõned kallid inimesed, kes ka järjest kaugemaks ja kaugemaks jäävad, kellega juttu järjest vähemaks jätkub…  Väikse linna on Washington DC juba praktiliselt endasse neelanud – rahvastik on kahekordistunud kindlasti  ja kõik vähegi lagedamad platsid plastmass majasid täis pekstud.  Kesklinn, kus enne oli 3 poodi ja 2 kohvikut, mis meile meeldisid, oli nüüd täis väikseid butiigikesi ja trendikaid kohvikuid.  Tore oli näha, et samas vanad asjad ka ikkagi nende kõrval. 

Üks nendest oli nüüdseks juba staazhikas rulapood, kus Paul sai suure kingituse – üks mu vanadest sõpradest on nüüd rulafirma teinud ja koos keerasid nad vidinad lauale alla, panid grip tape’i peale, jne.  Pärast oli poistel lõbu laialt – vahtisid rulavideot ja seda, kuidas Paul üritas trikke järgi teha.   Mis see on, mis ratastega asjade puhul meessoost inimloomadele nii hullult korda läheb olenemata east? 

Natuke nukraks tegi ka see, et suur enamus mu sealsetest sõpradest tunduvad kuidagi tupikseisus olevat oma eludega.  Väga vähesed läksid pärast keskkooli edasi õppima ja sellest ka siis hetkel probleemid.  Aga kuna nüüd juba töökohustused, lapsed, jms möll, siis on ka sellist asja neil raske organiseerida… Mõned on omadega päris põhjas ja peaaegu kõik on kohutavalt paksuks läinud.  Seal kandis on kõik autoinimesed, ilma pole eriti võimalik ringi liikuda ja see annab oma panuse. 

Igal juhul, kui pärast Brüsselis käimist oli nukker siia tagasi tulla, siis Marylandist naastes oli küll soe tunne sees :)