Teate mis…

See värk siin ei läinud niimoodi, nagu ma lootsin.  Ei tööta. Algus oli hea, aga nüüd on nagu üksi keset suurt punast rohelise hiigelpliidiga kööki istumine see siin… 

Kolin uude kohta, kus omaette plärisemine pole nii kohatu :)  Tulge vahest külla ka: tiiafalk.wordpress.com.  Ega ma loomulikult päris ust paugutades ei lahku ka, ikka tulen siis tagasi, kui keegi kodus on. 

A, ja te kõik sakite.  Aga armastusega on nii, et isegi kui armastusalused parasjagu sakivad, pole midagi muud parata kui lihtsalt edasi armastada.   :)

 T.

 

Nii, 2007…

Pohmell läks nüüd lõpuks ära ja pinnale jäi mõte, et nii enam ei saa.  Olenemata teemast, mis parasjagu peas ringi käis.  Nii et 2007 peab olema tähtis aasta, vähemalt minu jaoks.  Ma lubadusi kindlasti tegema ei hakka, sest et lihtsalt ei taha jälle ennast tüssata.  Või siis teisi.  Tuhat asja on, mida tahaks, aga mis neist korda lähevad on iseasi. 

 Aastavahetus ei läinud seekord kõige edukamalt.  Kõigepealt tuli täiesti kogemata tüli majja, olin ilmselt paha ja ei saanud isegi sellest aru… Jamps oli see, et külalised olid ka ja siis on eriti nõme kui tüli majas on.  Noh, aga siis tegime veinid lahti, lahistasin kuskil veerandtunnikese rõdul vana aasta viimast silmavett välja ja kui süüa sai, siis hakkas juba päris hea.  Shampus läks ka sel aastal kuidagi eriti libedalt, nii et järgmise päevaga polnud midagi peale hakata.  Täiesti halvatud olekus läks terve päev, ilma mingi halastuseta.  Hommikul ärkasin üles ja hakkas kummitama vana hea laul, muundatud sõnadega, tänu sellele postile :) 

See aastavahetus oli ka selle poolest teist moodi, et ei tulnudki klimpi kurku kui pauk käis.  Muidu mul oli ikka see tunne, selline eriline aastavahetuse klimp.  Kui ma väiksem olin, siis tuli ikka lausa pisar ka.  Kas see oli siis päeva stressist tingitud, või ongi nüüd nii, et no more aastavahetuse klimp?  See oleks küll kurb.  No igal juhul, misiganes.  Neid tuleb veel :) 

Ja palju õnne Heikile homse sünnipäeva puhul!

 

Üks hea asi…

…mis mulle siin linnas meeldib on kokkupuuted tänaval, täiesti suvaliste inimestega. Kindel pauk on see, et kui tuju sitt, siis parim ravim on üks jalutuskäik linnapeal. Ma ei oska kivinägu teha ka, nii et sihverplaat on nagu emotsionaalne baromeeter. Sellest tulenevalt on näiteks iiri päritolu suur, äratätoveeritud kiilas ehitajaonu rõkkanud järgi, et kle neiu – reede on, näita nüüd naerunägu ka. Selliseid kommentaare on hulgaliselt tulnud, millegi pärast ei sallita siin tõsise näoga ringi käimist… Või siis ehk on rahvas lihtsalt heatahtlik, ise heas tujus ja mingi missioonitundega, et seda tuleb tingimata levitada. Ma ei kujuta küll hästi ette, et ma ise sellise trikiga hakkama saaks, aga kes teab? Äkki ükspäev kõnnib keegi nii kehva näoga vastu, et lihtsalt tekib vastupandamatu isu öelda talle midagi a la “noooh, kus need naerupoisid siis on?”.

Täna lõunale järele minnes olid mustad mõtted peas. Teekond läheb ühest kodutute varjupaigast mööda. Tagasiteel tööle kott mõnusa sooja supiga käes, kuulsin järsku madalat häälepõrinat, mis küsis mult, et kas nüüd on parem olla :) Üks suur kodutu neegrionu tundis muret minu meeleseisundi pärast… ma ei osanud midagi selle peale vastata kohe, ainult noogutasin rõõmsalt vastu. Tõsiselt armas, selle järel ei suuda küll enam mossitada.

 

Jõuluvärk ja aasta lõpetuseks…

Käes on hetk, kus kõik sassis asjad on korda tehtud-läinud ja ma arvan, et aitab sellest aastast nüüd küll.  Ruttu-ruttu viskame shampuselt korgi maha.  Enne kui midagi sel aastal veel perse jõuab minna :)  Isegi jõulukingitused on arusaamatul kombel olemas, ei mingit higistamist teemal “ai raisk maitea kas see jõuab veel kaheksa tunni jooksul kohale”.  

Eile käisime Pauliga Macy’s jõuluvana vaatamas.   Nagu “Miracle on 34th Street” filmis, pikkade traditsioonidega jõuluvana juures käimise kohas.  Ainult et neid ei olnud mitte ainult üks, kelle juurde üks suur saba.  Saba oli küll ja suurem osa sellest läks läbi “Santaland” nimega kohast, mis oli päris tore, täis jõulustaffi laste lõbustamiseks ja ootamine ei olnud sugugi ebameeldiv.  Kui lõpuks sinna jõudsime, kus vana näha sai, tuli välja, et seal on labürindi taoline toakeste süsteem, kus osavalt olid ära peidetud terve hunnik vanakesi, et ootavad lapsed teisi ei näeks.  Korraks tuli eiteakust selline bordellis viibimise tunne peale :D    Paul on ikka mõistlik mees, ei hakka mingi veidralt riietatud võõra sülle ronima.  Sai ära öeldud oma soovi (“Chick please”) ja tegime minekut.  Oli küll sügavalt nördinud, et kohe kätte ei saanud, aga siis pärast pikka seletust, sai aru et päris jõuludel saab ikka küll.  Chick on nimelt tegelane filmist “Cars” - üks roheline ralliauto, kellest ta juba vähemalt pool aastat sonib.  Ostsin talle juba suvel terve komplekti neid tegelasi, lahedad väiksed mudelautod.  Nende jaoks on ka spets karp, kus on iga tegelase jaoks eri lahter.  Ma ei ole enam väga kindel, kumma jaoks need rohkem on, sest et mulle meeldivad need ka!  Natuke haige, jahh, ma saan aru ise ka.  Aga mulle meeldivad mänguasjad – raseduse ajal olin eriti õnnelik selle üle, et saab mänguasjade poes käima hakata.  Mitte et keegi seda oleks enne keelanud, aga noh, see oleks juba päris imelik olnud.  Kindlasti on mõnel heal psühholoogil sellele seletus välja mõeldud…  Võibolla selle pärast, et kunagi töötasin mänguasjade osakonnas ja sealt jäi palju positiivseid elamusi?  Nüüd sügise jooksul olen talle neid eriteenete eest ka vahel välja jaganud, et oleks selline kogumise teema natuke.  Eriteenete hulka lähevad siis sellised saavutused nagu potil käimise äraõppimine ja arsti juures mitte röökimine :)  Selle aasta jooksul on titest saanud praktiliselt täiesti isemajandav isik, tõsiselt vaimustav värk! 

 

Korra põikasin töölt ka täna läbi, et jõulukomme kolleegidele jagada.  Plaanis see polnud, aga kui nad unarusse oleksin jätnud, siis poleks ka hea tunne olnud.  Meeldiva üllatusena leidsin oma laualt paki – üks patsient saatis kingituse (väga ilus hõbedast paberinuga) ja kaardi, kus seisis kirjas et ta oli minu nimel teinud annetuse päris huvitavale organisatsioonile:  www.robinhood.org.   Tõsiselt armas. 

Kahju ainult, et lumest haisugi pole…  Aga vähemalt siis blogipeatsisse natuke seda värki. 

Soovin teile kõigile väga mõnusat ja rahulikku jõuluaega ja kõva korgipaugutamist!!!  Emban ja musitan!

 

Üks vih(m)ane argipäev…

Ja veel hall ka!  Täiesti hall.  Nii kehva ilma pole ammu olnud, võibolla osaliselt olin selle pärast lihtsalt esimese poole päevast konkreetselt vihane.  Muist energiat läks selle peale, et välja mõelda, kuidas enam mitte nii vihane olla ja kuna vastust ka kuskilt ei tulnud, siis see ajas juba tõsiselt raevu.  Raske on kedagi vihata, eriti kui see on vahepeal ilusti üle läinud, aga siis uute valede ja nõmedustega lambist jälle välja kutsutakse.  Sest et ütlemata jäänud asjad on ka ju tegelt valed. 

Õnneks lahtus õhtuks lõpuks ära, tugevad emotsioonid on väsitavad ja nüüd on lihtsalt mõnus rahu peal.  Ma küll otseselt päev otsa ei röökinud, aga kogetu tuletab meelde sellist asja:

Primal therapy (sometimes referred to as Primal Scream Therapy) is a trauma-based psychotherapy developed and popularized by Arthur Janov, Ph.D. During therapy the patient is encouraged to cry, scream, and beat objects to express childhood, perinatal and prenatal feelings. Janov claimed that in primal therapy patients would find their real needs and feelings after experiencing all their accumulated pain. (eesti keeles ei leidnud infot selle kohta, ilmselt sellepärast, et eestlased lihtsalt põhimõtteliselt ei röögi…:P)

Jään nüüd ootama lahendusi, mis siis peaks tasapisi hakkama pinnale kerkima.  Ma ei tea küll, kuidas mu lapsepõlv ja emakõhus veedetud aeg siia puutuvad, aga no hea küll…

Koduteel läks tuju suisa heaks selle peale, et märkasin kui vaikselt ma liigun.  See omakorda tuletas meelde mu kingaparandajat, vene onu Alex’it.  Suure pea, tagurpidi nokamütsiga, laia naeratuse ja poolkinniste punaste silmadega.  No, ütleme nii, et kui ma seal poes üle 5 minuti pean viibima, siis väljun sealt suht samasuguse näoga.  Miinus nokamüts.  Kummiliimi-Alex oli mulle sellised kontsad alla keevitanud, mis võimaldasid kõrgete kontsadega hiilimist mööda linnatänavaid… Trambi kui kõvasti tahad, aga peale tuhmi põntsu ei tule midagi.  Mhhh.  Krt, milleks ma siis sellised uhked saapad ostsin, kui nad üldse endale tähelepanu ei tõmba, ah?  Tavaliselt tunneb laps ka mu õhtuse tulemise kabjaplagina järgi ära ja juba kaugelt on kuulda “eeeemmmeee tuuuuleeeeb!!!!”.  Ja täna eimidagi. :) 

Täna võtsin telefonikõne veinisele Meritile ja sain sõimata selle eest, et ma joomisega nii häbematult vähe tegelen.  Anna andeks, kallis sõber, enam ma nii ei tee.  Milline inspiratsiooniallikas.  Käisin rabasin teepealt ühe 6-paki Negra Modelot ja õhtu jooksul joon, maitea, vähemalt kaks ära!  Haa!  Ja vaatan filmi “Thumbsucker”  (http://www.imdb.com/title/tt0318761/)

 

Päkapikud ka hilinevad…

Issand jumal taevas, miks mulle küll laps usaldati!!!

Õhtul sai Pauli ilusti voodisse ja vakka vana hea blackmailiga, et kui kähku ilma jauramiseta magama jääd, siis tulevad kohe päkapikud ja toovad kommi. Nii nii. Laps oli hea laps, jäi kohe ilusti magama ja praktiliselt ilma piiksuta. Õhtul tegelesin siis oma uue raamatuga ja läksin silmad pärast päevast ekraanipassimist punnis magama.

Hommikul tõusin enne Pauli, kes öö jooksul oli ennast mu kaissu nihverdanud. Ja järsku sain nagu panniga pähe – KOMM JÄI SUSSI SISSE PANEMATAAA!!! Ok, pole probleemi, ikka magab veel, äkki saan tema alt ennast kuidagi välja nihverdada ja üle oma ragisevate puupõrandate kuidagi kööki libiseda ja sealt otsida mingi kommi, vist kapis ikka oli. Panin siis oma mission impossible stiilis liikumist peas paika, kui toimus väike nihelemine ja juba ta ärkas. Siis hellitasin veel väikest lootust, et kuna ainult üks päev on alles päkapikud käinud, äkki ta ei mäleta. Sittagi… Ilma terehommikuta läksid plaks silmad lahti, mees oli juba voodist maas ja vudis akna juurde… Ja tükk aega vaatas, siis keeras ringi ja teatas naeratades, et ei käinudki päkapikud… APPIIII!!! Ma olen üks jube inimeseloom!!! Ei ole vist hullemat tunnet. Ok, eks mõni ikka on, aga elu topkümnes on see raudselt sees. Oehh…

Seletasin siis, et päkapikkudel on praegusel hooajal nii roppu moodi tööd, et nad ilmselt pole lihtsalt veel jõudnud. Paul leppis seletusega, läks mängima ja ma sain kommi sussi organiseeritud lõpuks. Mõne aja pärast hõikasin talle, et kle, kardin teises toas liikus, mine vaata mis värk on… Läks tõi oma kommi ära ja tuli seda lahti rebides õnneliku näoga teise tuppa näitama. Whew… Pistis suhu ja kommi lutsudes ütles väääga kavala näoga: “aitähh emme!”… Ehh… pole need kaheaastased üldse nii väga naiivsed, eksole. Ma ikka tegin lolli näo ka pähe ja ütlesin, et mis emme – päkapikud ikka! Mille peale ta natuke ebalevalt itsitas ja siis lõpuks ikka leppis sellega, et okok – “päkapikud”.

Eks ta üks laste lollitamine ole, kõik see krempel. Mõtleme just, et jõuluvana peaks ka koju organiseerima. Esimesed näärid, mida mäletan – näärivana oli lasteaias ja mul oli näriv tunne, et midagi selle mehega päris õigesti pole. Väga hästi mäletan seda tunnet. Näärivana oli ju mu oma iss, aga päris matsu ma siis veel lahti ei jaganud. Piltide pealt on ka näha, kuidas ma altkulmu teda seiran :) Väga lahe mälestus igal juhul. Eks vist ikka proovime Pauli peal ka, äkki juba jääb meelde…

 

Kõik on millekski hea…

Kui siin nats aega tagasi vingusin oma ahistava kolleegi pärast, siis täna on just selle tõttu põhjust talle tänulik olla.  Terve see asi pani mind mõtlema rohkem selle naiste kehade ja minapildi peale.  Ja tuletas meelde intervjuud, mida nägin paar aastat tagasi Eve Ensleriga, kus ta rääkis oma reisidest ümber maailma ja vestlustest nende erinevatest kultuuridest naistega just sel teemal.  Intervjuu toimus tema uue näidendi “The Good Body” promo raames.  Jutt oli mega ja kuigi pole veel olnud võimalust ei näidendit näha (oli välja müüdud) ega raamatut lugeda (lugemata raamatute virn kodus oli niigi kõrge), olin kindel et kunagi võtan ja vaatan selle läbi. 

Hakkasin mõtlema ka sellele, kuidas naised Eestis oma kehadesse suhtuvad, jne.  Ja et seal oleks sellisel raamatul kõlapinda ja äkki teeks see kellegile head.  Ja et võiks ta raisa ära tõlkida.  Võtsin ühendust kirjastusega ja täna hommikul laekus postkasti leping.  Minu esimene (õigemini teine, aga seekord kindla tähtaja ja kirjastamisplaaniga) ilukirjanduslik tõlge.  Ilmub kuskil kevadepoole, enne rannahooaja algust :P  Jipikajee. 

Väike samm sinnapoole, kuhu tahaksin jõuda – vabakutselise tõlgina töötamine.  Oma aeg ja oma ülemus.  Omas kodus, või siis tegelikult ükskõik kus maailma nurgas.  Ei mingit kontorit.  Vaata ise kuidas saad.  Ideaalne. 

Peale selle on see ka võimalus natuke emakeele oskuse korrashoiu kallal vaeva näha. 

 

Te oleeete väääärdjaaad…

Eile läks nii, et puutusin kokku kohe kahe eriti meeldejääva värdjaga. 

Esimene oli postimajas, selle akna taga, kust pakke kätte saab.  Kutsume teda paki-naziks.  Paki-nazi oli inetu, õline, valget verd paks noormees. Tal oli prillidega vinniline lõust ja patsi plätserdatud krussis juuksenärakad.   Saba oli pikk ja ooteruum palav, selg leemendas ja minestuseelne tunne oli.  Kui jõudis järg minu ees seisva daami ja ta kahe tütreni, kraamis tädi kotist välja terve hunniku dokumente – pakk oli saadetud lapsele, kellel id puudus ja ilma pakki kätte ei saa.  Oli sünnitunnistus, ema id ja terve hunnik muud pahna.  Hispaania keeles, sest et daam oli ilmselt Dominikaani Vabariigist.  Paki-nazi luges korralikult läbi kõik paberid, aga ma olen kindel, et peale “burrito” ei ole selle mehe sõnavaras küll ühtegi teist hispaaniakeelset sõna.  Tähtsa näoga pabereid kokku tagasi lapates teatas, et pakki kätte ei saa, kuna paberitel pole notari templit.   Sünnitunnistus oli originaalkoopia, muideks.  Järgnes pikk arutelu, mille käigus selgus, et lapsel mitte ühte dokumenti pole.  Mille peale paki-nazi hoopis tähtsaks hakkas ja pinnis vaest naist, et kuidas ta siis lapse üldse siia maale sisse sokutas.  Naine vastas, et ta ei tea…  Pärast korralikku ootamisaega ja alandamist, saadeti värisevate kätega naine oma tütardega minema. Ja kuna ma seal sel teemal plõksima hakkasin, siis ei saanud minagi oma pakki kätte – sedelil oli mingi kuupäeva kamm.  Värdjas.  Kõige selle juures tegi härdaks selle naise suhtumine, mis peegeldas selle rahvuse erakordselt positiivset ellusuhtumist – ta suutis veel selle peale meeldiv olla ka. 

Teine värdjas oli väga kena noormees.  Kutsume teda jobuks. Läksime õhtul sõpradega välja ja jobu oli üks nende tuttavatest, kes kaasa tuli.  Jobu oli tõsiselt meeldiv noorhärra, kellel jutt jooksis hästi ja huumorisoon oli ka täiesti olemas.  Ma meeldisin jobule, nii et ta hakkas seda igatpidi välja näitama.  Ma näitasin omakorda välja, et mul on mees, keda ma väga väga armastan.  Tuli välja, et temalgi neiu kodus ootab.  Aga jobule meeldib neiu koer tegelt rohkem, kui neiu ise - mobiilil oli tal krantsist isegi pilt taustaks.  Mhmh…  Jobu kulutas tohutult energiat eile õhtul eimillegi peale.  Kui ma talle juba 500ndat korda oma meest meelde tuletasin, siis hakkas asi juba tüütuks minema.  Krt, mine koju oma naise juurde ja kuluta see energia tema peale.  Värdjas.  Aga positiivne külg on siin jällegi see, et õhtu oli muidu väga tore :)

 

Hoog maas

Mul viimasel ajal kõik aegluubis. Linnas ringi kõndimine on tõsine piin, sest et lihtsalt ei jaksa üht jalga teise ette tõsta. Muidugi niisama keset tänavat pikali viskamine ei vii ka kuhugi, nii et valiku puudumisel ma üldiselt kuidagi ikka liigun. Pidev väsimus on peal, ainult magaks – ilmselt hakkab talveuni peale tulema. Tartus elades olid vahest sellised perioodid, kus 16 tundi ööpäevas magasin… Ärkasin üles, et süüa ja lugeda/suitsetada. Jaanuaris peamiselt – sessikuu… öak. Siis sain isegi nii heaks magajaks, et suutsin poolelijäänud unenägusid edasi vaadata pärast väikest ärkveloleku perioodi. Millegi pärast on nii, et kui kõik on halvasti, siis unes näen kuidas kõik on lahenenud ja kerge on olla. Ja vastupidi, kui kõik hästi on, siis on mingid mõttetud paranoia-unenäod. Näiteks, kuidas Paul omal silma peast välja kukub… öak. Ilmselt on praegu kõik siiski hästi :)

Aga selle eest on mul hea uus plaad tõmmatud (ja täiesti legaalselt, ostsin iTunes’ist…) – Nelly Furtado Loose. Paar lugu on seal tõsiselt narkootilise mõjuga – mida rohkem kuulad, seda rohkem tahad. Andke nõu, mis veel tõmmata praegu tuleks! Pikemat aega olin täiesti ilma muusikata, sest et klapid olid katki. Kodus on muusika kuulamine raskendatud, sest et Paul on selline Meriti moodi raadio-nazi. Kui ei meeldi, siis lihtsalt istub maha ja ulub, kuni midagi “paremat” peale pannakse. Mitte et Merit otseselt põrandal maas ulgunud oleks, aga teate küll mis ma mõtlen :P Ja kui siis meelepärane laul otsa saab, läheb jälle hapuks asi. Paulil, ma mõtlen. Nii et nüüd laenasin korralikud klapid, kuni ise poodi ennast organiseeritud ei saa…

Vahepeal olid meil siin veel tänupühad, mis tänuväärselt vaikselt möödusid :) Ilm on soe ja lumest pole haisugi, aga Eestis on vist enam vähem sama jama praegu. Kuidagi perversne on see, et juba Novembri lõpp ja kampsuniväel õues hakkama saab…

Nädalavahetusel, õigemini reedel, saab natuke vahelduseks möllata ka – paar sõpsi Eestist siin (Minna-Liina ja Martin), nii et läheme ilmselt Williamsburgi uurima. See on eriti mõnus osa Brooklyn’ist, mis mul veel suurelt osalt avastamata, aga lemmik baar ja restoran asuvad just seal. Netist leidsin terve listi kohti, mis väga väga head välja nägid ja ilmselt tuleb need nüüd läbi hoppida. Ja siis laupäeva hommikul väga kahtlases seisus ennast upstate’i vanemate juurde ja juuksurisse toimetada. Viimati käisin ennast vuntsimas Eestis, siis kui tulin juuni lõpus – jahh, asi on juba väga karmi väljanägemisega. Mutid administraatorid siin juba ähvardavad mind kääridega. Ja kommenteerivad mu riidevalikut… Muidu ei teeks ka kellegile paha, kui need lehmad… ahh, mis ma ikka õelutsen :P

Ok, loba sai nüüd läbi ja tööpäev ka, milline kokkusattumus…

 

Marylandist

Läinud nädalavahetusel käisime Pauliga mu vanadel sõpradel Marylandis külas.   Veider on tagasi minna kohta, kus 7 aastat elasid ja millega praegu nii vähe sidemeid on.  Ainult mõned kallid inimesed, kes ka järjest kaugemaks ja kaugemaks jäävad, kellega juttu järjest vähemaks jätkub…  Väikse linna on Washington DC juba praktiliselt endasse neelanud – rahvastik on kahekordistunud kindlasti  ja kõik vähegi lagedamad platsid plastmass majasid täis pekstud.  Kesklinn, kus enne oli 3 poodi ja 2 kohvikut, mis meile meeldisid, oli nüüd täis väikseid butiigikesi ja trendikaid kohvikuid.  Tore oli näha, et samas vanad asjad ka ikkagi nende kõrval. 

Üks nendest oli nüüdseks juba staazhikas rulapood, kus Paul sai suure kingituse – üks mu vanadest sõpradest on nüüd rulafirma teinud ja koos keerasid nad vidinad lauale alla, panid grip tape’i peale, jne.  Pärast oli poistel lõbu laialt – vahtisid rulavideot ja seda, kuidas Paul üritas trikke järgi teha.   Mis see on, mis ratastega asjade puhul meessoost inimloomadele nii hullult korda läheb olenemata east? 

Natuke nukraks tegi ka see, et suur enamus mu sealsetest sõpradest tunduvad kuidagi tupikseisus olevat oma eludega.  Väga vähesed läksid pärast keskkooli edasi õppima ja sellest ka siis hetkel probleemid.  Aga kuna nüüd juba töökohustused, lapsed, jms möll, siis on ka sellist asja neil raske organiseerida… Mõned on omadega päris põhjas ja peaaegu kõik on kohutavalt paksuks läinud.  Seal kandis on kõik autoinimesed, ilma pole eriti võimalik ringi liikuda ja see annab oma panuse. 

Igal juhul, kui pärast Brüsselis käimist oli nukker siia tagasi tulla, siis Marylandist naastes oli küll soe tunne sees :)